Üks pilt on väärt tuhandet sõna, aga vahest üks laul ütleb seda paremini...

A picture is worth a thousand words, but sometimes a song says it best...

Friday, June 1, 2012

Elust siin üldiselt

Esprit
Üldiselt hakkavad asjad mul siin paika loksuma. Olen selgeks saanud oluliste hobuste nimed ja kohad ja rollid. Samuti tean nüüd mida minult oodatakse ja mida tegema pean. Tiffanyga oleme ka juba ammu ratsutamas maastikul. Põhiliselt sammu, et üles töötada lihaseid. Samuti olen ratsutamas pea igapäevaselt ühe 3-aastase märaga, kelle nimi on Petite Pois, mis tähendab tõlkes väike hernes;). Vahepeal sõitsin ka ühe eriti suure trakeeniga (Esprit), aga me ei leidnud eriti ühist keelt ehk ta oli päris ebaviisakas minu vastu ja ma andsin ta Beckyle üle koolitamiseks uuesti :P kuna tema tunneb Eprit paremini.
Eile tuli peremees Stephen tagasi Inglismaalt ja tõi kaasa terve uue kompleki värkimise ja rautuse vahendeid. Juba eelnevalt nad üritasid mind moosida, et äkki ma hakkaks nende noortel hobustel kapju värkima. Aga kuna olemasolev varustus oli vana ja kehva, siis ma ei võtnud sellega vedu. Nüüd uus varustus ja enam pole mul millegi taha pugeda. Kohe esimese tööna tuleks ära teha varssadega märade kabjad (neid on 2 meil) ning siis aastaste sälgude omad. Nii lahe ;)
Vaade kontori ukselt platsile ja maastikule
Mida veel siis põnevat? Väheke olen saanud ringi sõita autoga, mis on vabalt kasutada ja isegi kütust ei pea ise ostma. Ümbritsev maastik pole küll nii võimas kui Lõuna-Prantsusmaal (kuna mulle meeldivad mäestikud), aga ilus on siin sellegi poolest. Ma ei tea kas ma juba mainisin, et tegu on kuppelmaastikuga, seega mitte päris lauskmaastik, mis mulle üldse ei meeldiks.

Niisiis... eluke hakkab oma rutiini võtma, aga ei saa ütelda et see igav oleks ja siin on omad hüved juures. Näiteks homme, kui tegelt peaks olema selline vähemalt 4-5tunnine tööpäev, siis peale hommikust hobuste söötmist ja nende väljaviskamist koplitesse, lähme vaatama rahvusvahelist takistussõidu võistlust, mis asub siit 1,5 tunni autosõidu kaugusel. Järgmisel laupäeval jällegi lähme vaatama rakendispordi võistlust. Ma leian, et see on hea asi, et hoolitsetakse ka vaimse tervise eest. Mitte ei pea päevad läbi tallis istuma ja sitta rookima ( mida mina iskilikult nagunii nii palju ei tee, kuna mul on ka paar hobust sõita). Tegelt mina nagu rohkem hoolitsengi selle eest, et Beckyle saaksid hobused valmis pandud ja lahti riietatud ning et ise jõuaksin hommikupoole oma sõidud ära teha. Õnneks on hetkel meil paar inimest keda kasutada nendeks lihtsamateks töödeks nagu bokside puhastamine ja samuti ka veti abistamine märade kontrollimisel või seemendamisel.

Sinatra
Nii ma siis siin tasapisi elutsen. Hetkel õnneks elan majas üksi, aga juba kaks kuud ootavad nad siia veel ühte abilist, kes jätkuvalt lükkab oma tulemist edasi. Kahjuks tuleb ta minu majja elama, kõrvaltuppa, seega mina olen hetkel õnnelik et ta välja pole ilmunud. Kuigi abikäsi oleks juurde vaja, eriti kuna Fran, meie Argentiina noormees, on nädala pärast lahkumas, kuna ta viisa saab otsa :(

Tutvustan veel ühte elanikku... Nagu ikka tallides kombeks, siis ka meil on siin 2 kassi. Pildil olev kass on Sinatra ja ma pole varem nii lahedate silmadega kassi näinud. Lahe kuju on ta ise ka. Teine kass on emane ja tal on ka kusagile pojad peidetud.

Mida muud siis ikka, kui et... jälleägemiseni...

No comments: