Üks pilt on väärt tuhandet sõna, aga vahest üks laul ütleb seda paremini...

A picture is worth a thousand words, but sometimes a song says it best...

Friday, April 23, 2010

Tagasi kodumaal...

... sõidu pikkuseks tuli 43 tundi. Vahest tegime väikseid peatuseid ning sirutasime jalgu ja siis jälle ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi. Alustasime õhtul kell 10 Eesti ajajärgi tagasisõitu läbi nelja maa. Mida rohkem põhja poole, seda rohkem tuli hakata panema riideid selga. Õhk muutus järjest kargemaks. Muidu oli sõita hea, ilm oli ilus. Eesti piiri ületades hakkas muidugi vihma sadama ning sadas peaaegu terve tee Tallinnasse. Nüüd olen paar päeva juba puhanud sellest väsitavast reisist ja tunnen ennast jälle inimesena. Kokku tuli ülevalolemise aega 12+43=55 tundi, kuna me ärkasime hommikul kell 9 ja sõitma hakkasime õhtul kell 9 kohaliku aja järgi. See lisas 12 tundi. Autos küll sai vahest tukastatud, aga seda ei saa magamiseks nimetada... aga, noh, elame veel... Mina isiklikult olin roolis Prantsusmaa viimased 3h (kella 3.00-6.00ni)... siis Saksamaal päeval ka üle kolme tunni... ja siis Poolas sõitsin ma kõige rohkem ja kõige raskema osa... hrrrr... see oli kohutav kogemus, kui sust mööduvad väikestel linnatanavatel mööda suured rekkad. Hiljem, öö poole muutus liiklus rahulikumaks.

ON MIDA MEENUTADA ja seda ma saangi nüüd teha... Selleks korraks siis mu seiklused läbi ja hakkab igapäevane elu... ehk kunagi reisin veel kuhugile ja ehk ka kirjutan siis siia ka...

Seniks aga...

 LEHVA-LEHVA Teile kõigile, kes lugesid ja kaasa elasid...

Monday, April 19, 2010

On the road again... ehk tagasisõit algab

Ja nüüd kohe kohe hakkame autoga läbi Euroopa tagasi Eestimaa poole sõitma. Prantsusmaa-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Eesti = 3200 km ning üle 42 h...

Seniks aga...


... until we meet again... ehk kuniks me kohtume jälle... ... ...

Sunday, April 18, 2010

Kolm on kohtuseadus...

... ehk siis kolm korda olen Vahemeres ujumas käinud. Täna oli vesi juba päris nauditav. Õhu temperatuur oli meil +24c. Fantastiline ilm viimast korda Vahemere külastamiseks. Nimelt hakkab meil aeg siin otsa saama. Paari päeva pärast hakkame autoga läbi Euroopa tagasi kodumaa poole sõitma. Vahemerega sai õhtul veel kurvalt hüvasti jäetud, selg keeratud ja longitud vaikselt auto juurde, lained ikka ühtalselt selja taga randa loksumas... Võib-olla kunagi kohtume jälle... Mälestuseks jäävad vaid pildid ja paar ilusat merekarpi ning hunnik kauneid kive minu tulevase akvaariumi jaoks.

Friday, April 16, 2010

Unustatud kindlus

Amelie-les-Bains-Palalda kohal kõrgub üks kindlus mäe otsas. Neid tegelikult tundub siin kandis päris palju olevat. Otsustasime seda kindlust vaatama minna. Ega me eriti ei teadnud kuhu suunas minna, aga kuidagimoodi sattusime ikka õige tee peale, kuna see tee viis mööda mäekülgi meid ülesse. Vot, see sõit oli elamus, eriti veel kuna just sel päeval olin mina esimest korda Prantsusmaal oleku ajal rooli taga. Tee oli nii kitsas, et mul oli tõsiseid kahtlusi selles osas, kuidas vastutulev auto meist mööda peaks mahtuma. Paremal pool olid kõrged kaljud ja vasakul pool sügav kuristik. Kogemata sõitsime sellest kindluse juurde viivast teest mööda ning kuna tee oli megakitsas, siis puudus ümberkeeramise koht. ...ja tee läks järjest kitsamaks ning kuristik sügavamaks. Lõpuks jõudsime mini jalutusraja algusesse, mis viis kaljude otsa, seal sai ümber pööratud auto. Me arvestasime, et peaksime olema vähemalt 1000m kõrgusel mere pinnast.
Alla mina enam ei julgenud sõita ning ronisin kõrvalistuja kohale. Sellel oli ka teine põhjus, teel alla sain pildistada võrratuid vaateid. Jõudsimegi siis uuesti kindluse juurde. Ronisime jalgsi mäe otsa ning hetkega olime keskajas. Meie kohal kõrgus suur kindlus, mis ajahambast puretud. Tundub, et siin ei käida eriti tihti. Rohi oli kohati põlvini kasvanud. Võimas vaatepilt... Telekast vaadates ei tundu kindlused üldse nii suured ja massiivsed olevat. Viimased 20 pilti fotokast läksid selle suurepärase ehitise salvestamiseks. Tagasiteel valdas kerge nukrus hinges... Miks on see kindlus unustatud? Kõik muu tundub olevat siin, Lõuna-Prantsusmaal, restaureeritud suuremal või vähemal määral ja just turistidele suunatud. Kogu elu on turistide peale üles ehitatud.

FOREST HORSES kolmapäeval, 14.aprillil

Amelie-les-Bains-Palaldast lahkudes suundusime otsima juhtlõnga, mis näitas "Forest Horses"... Hehee ja kuna see oli ainuke silt sellises keeles, millest mina ka aru sain (inglise keeles nimelt) ja kuna autorool oli täna minu käes, nii me selles suunas sõitsimegi. Suundusime ikka ülespoole ja ülespoole. Olime juba lootust kaotamas, et nii kõrgel saaks olla mingid hobused, kui  äkki silmasime heinarulle ning kiviaeda, mille taga olidki hobused. Enamused olid fjordi tõugu loomad, mõned ponid olid ka. Üks fjordikas oli eriti armastusväärne. Temast sai tehtud paarikümne-pildine fotoseeria ning nägu oli tal endal peas selline, et oleks vist võinud jäädagi teda pildistama. Aga eks albumist võib igaüks ise vaadata. Üldse oli see vaatepilt lahe... mäe otsas kivimüüri taga armsad väiksed hobused, taustaks üle 1000m kõrgused mäed.  Värava peal olevatest kirjadest ja piltidest võib välja lugeda, et siin kasutatakse neid hobuseid peamiselt laste õpetamiseks ning samas saab ka maastikul käia.

Thursday, April 15, 2010

Amelie-les-Bains-Palalda 14.04.2010

 "Küll on hea olla turist!"... see oli tänase päeva hüüdlause... Täna sõitsime Amelie-les-Bains-Palalda linna uurima. See linn asub Tech oru südames Vallespiris, Cerest lääne suunas. Linna piiridesse sisenedes avanes võrratu vaade üle oru Amelie linna peale. Peatasin auto ja klõpsisin paar pilti, siis nägin hobust ja mõtlesin, et ka see loom oleks vaja jäädvustada. Mõeldud-tehtud. Liikusin nati allapoole mingisesse hoovi... klõps ja hops jäädvustatud. Ümberpöörates tulid majast välja paar inimest ja mees hakkas midagi kiiresti prantsuse keeles rääkima, mõtlesin, et saan sõimata, et nende hobust pildistasin. Aga kuidagi moodi suutis onu mulle selgeks teha käte vehkimisega, et temast oleks ka vaja pilti võtta. Tegin siis pildi ära ja selle peale onkel hüppas rõõmust paar korda. Tänasin teda ning lahkusin... Päev algas päris humoorikalt.
   Palalda on keskagne küla Amelie-les-Bainsi linnas, mida on esmakordselt mainitud IX sajandil. Me jalutasime Paladas mitu tundi, alustades ülevalt poolt ning liikudes mööda mitmeid treppe ja väikseid käike järjest alla poole, kuni jõudsime Tech`i jõe äärde, mis voolab läbi Vallespiri oru ja Amelie-les-Bainsist läbi. Kuna me olime oma auto jätnud kõrgele Palada kohale, siis tuli meil hakata uuesti üles ronima. Jälle trepid ja kitsad käigud. Siin tuleb ajalooline tunne peale küll, täitsa võib ette kujutada, kuidas vanasti elati.
   Olles tagasi auto juures, sõitsime alla Ameliesse, parkisime auto ning läksime ka uuemat linna uudistama. Kõige huvitavam vaatepilt oli seal Arles vannid (looduslikud kuumavee allikad). Roomlased ehitasid sinna soojavee vannid ja kraanikausid, kus sai kümblemas käia. Kuni siiani saab seda seal teha. Nimelt kohtusime seal ühe kodutuga ilmselt, kes pesi oma sokke seal ning peale meie lahkumist kooris ennast riidest lahti ning ronis vanni... ja see toimus päise päeva ajal keset suurlinna. Prantslased võtavad ikka päris vabalt elu. Vesi vannis oli päris soe ning auras jaheda õhu käes (hetkel oli seal õues mingi +17c), vanni vesi võis olla mingi +39c... katsusin ise ka... soe mis soe tõesti. Oleks isegi läinud, aga ma ei oska ilmselt nii vabalt veel elu võtta.
   ... Täna sõin ka esimest korda prantsuse jäätist, nämma oli... pistaatsia-shokolaadi maitseline. Aga Ameliga polnud veel meie seiklused läbi... Sellest aga juba jutustab järgmine lugu... 

Tuesday, April 13, 2010

Llauro



Tänane jalutuskäik mööda mägiradasid viis meid väikesesse külasse nimega Llauro. See ei asu tegelt Vivèsest eriti kaugel, aga me ei tahtnud mööda asfaltteed kõndida ning läksime ikkagit üle mägede. Päris kõrgele jõudsime. Vaated jätkuvalt on siin hingematvalt ilusad. Kuna jõudsime Llaurosse nii umbes kella poole ühe ajal, siis oli külake täitsa unne vajunud. Nimelt Prantsusmaal on kombeks kõik asutuste ja poodide uksed kell kaksteist kinni panna ning avada uuesti alles peale kella kahte. Inimesed sõidavad kõik koju lõunat sööma ja uinakut tegema. Tagasiteel kohtusime ilusate Gascon`i lihaveistega. Pull magas tee ääres ning lehmad ning vasikad sõid väheke allpool mäge. Osadel olid kellad kaelas, selle järgi me avastasimegi nad. Meie arvestuste järgi võis tulla jalutuskäigu pikkuseks vähemalt 10km. Selleks kulus meil umbes 4h, väikeste puhkepausidega vahepeal. See mägironimine on päris väsitav tegevus.

Saturday, April 10, 2010

Päike, meri ja liiv

Kaks päeva Vahemere ääres päikese käes ja albiino nahk hakkab muutuma väheke värvilisemaks. Esimene päev vaadati mind küll kui ilmaimet, sest mu nahk kumas lausa sinakalt. Jala tagumised pooled põlesid lausa ära, aga noh... ilu nõuab ohvreid. Täna oli +24c sooja siin. Võrratu suveilm, kuigi prantslaste jaoks ilmselt tavaline kevad. Meelde tuleb jätta tänane kuupäev 10. aprill, kuna sel päeval käisin ma esimest korda ujumas Vahemeres. Küll oli ikka soolane vesi. Ega see nüüd soe küll polnud, aga kannatas küll paar tiiru teha. õnneks läks hästi kiiresti sügavaks, umbes kümmekonna  sammmuga sai juba rinnuni vette. Pärast pidi dushi all käima, et soolakiht maha pesta. Veetsime mingi viis tundi mõlemal päeval mere ääres. Ranna nimeks täna oli Le Racou.

Friday, April 9, 2010

Hispaania, liiklusummik ja värsked maasikad

Kuna oli eriti vastikult tuuline ja külm ilm, siis otsustasime teha autoga tuuri Hispaania poolele. Kui ma nüüd ei eksi, siis esimene linn, mis meil vastu tuli, oli La Jonquera. Tee Prantsusmaa poolel kulges sinna eriti kääruliselt mööda mäekülgi ülespoole. Ühelpool olid kõrged varisemisohtlikud kaljud ning teisel pool sügav kuristik. Vinge... mida muud öelda või arvata... tulles lamedast Eesti maastikust siia kõrgede Püreneede vahele. Enne viimast piiriäärset linna Le Perthus, sattusime liiklusummikusse. Meil kulus mingi pool tundi selleks, et sõita linna sisse ja siis linnast välja. Viimaks jõudsime Prantsuse-Hispaania piirile. Piirist saab üle täitsa ilma peatumata, ei mingit ID-kontrolli ega midagi, ainult suur silt tee ääres, et oled lahkumas Prantsusmallt Hispaaniasse.
La Jonqueras käisime poodides ringi, et võrrelda hindu Prantsusmaaga. Prantslased väidavad, et seal pidi odavam olema ning paljud käivadki shoppamas Hispaania poole peal, mitte oma kodumaal. Võiks veel ära mainida seda, et kaupade sortimendi valik on meeletult suur ning müüakse selliseid asju, mida ei julgeks isegi mitte proovida. Aga maasikaid ma tunnen ning neid me ka ostsime. Mitte küll kõige magusamad, aga ikkagit värsked maasikad ning olid ka odavamad kui need, mida mõni päev tagasi Cérést ostsime. Tagasi tulles piiril jälle pikk järjekord, aga nähes, et osad autod sõidavad paremat rada pidi, mis tundus tühi olevat, siis tegin ettepaneku minna ja proovida ka. Jõudes piirile, siis hakkas vähe hirm, kuna tee ei läinud enam mitte piiripunkti väravate vahele vaid kuidagi rohkem kõrvale. Otsustasime järgneda eessõitvatele autodele ja itsitasime, et me oleme siiskit turistid ja ei tea asjast midagi. Tee muutus järjest väiksemaks ning sisenes Le Perthuse kitsatele kõrvaltänavatele. Pööre siia, pööre sinna, mõned pöörded veel ning olimegi peatee peal, kus ennemgi linna sisenedes sõitsime. Meil kulus maks 10 minutit selleks, aga oleks me järjekorda jäänud, siis seal me ka veel oleksime istunud. Ilmselt oli see mingi kohalikele teada detour, et vältida turisidest kubisevat piiri ületamist.
Homseks lubab +20 kraadi. Sel juhul lähme jälle Vahemere äärde. Nägudeni!

Thursday, April 8, 2010

Cérét 6. aprill

Võluv väikelinn, mis on kunstiarmastajate meelispaik. Kunagi oli siin ka elanud Picasso. See ei ole kaugel meie külast. 10 mintsa autoga sõitu. Võtsime meiegi ette jalutuskäigu Cérét vanalinnas. Tallinna vanalinn on kõvasti suurem. Siin on tänavad nii kitsad kohati, et ei mahu isegi kahekesi kõrvuti käima. Enamused käigud on piisavalt laiad, et üks auto mahub liiklema ühes suunas. Kõik on nii puhas ja hoolitsetud siin  ning inimesed on rõõmsameelsed igal pool. Aga mida neil ongi muret...? Ei ole olnud -30c pakast ja meetrist lund. Mõni nädal tagasi küll oli olnud siin 20 cm lund maas, aga see on kõik juba unustatud, sest õues on +18c sooja ja kõik on roheline ning õitsev. 

Wednesday, April 7, 2010

Vihmane :(

Täna on pilves ja vihmane päev olnud. Käisime autoga poodides shoppamas... Prantsuse kirbuturul ja toidupoes. Õhtu poole kui vihma vähemaks jäi, siis ka koeraga väike jalutuskäik. Ei midagi erilist. Tegin veel küpsisetorti a la france. Päris hea tuli välja... vähemalt teised kiitsid :D

06. aprill L´Ermitage de St Ferréol

Jalutuskäik (ehk tegelt küll rohkem mägironimine) mungakloostri juurde, mis asub merepinnast 300m kõrgusel. Algas see Cérét linnast edelasse. Treppidega  ja mägirajaga algas (300) tõsine ronimine. Päris ränk ronimine ja soe ilm ka. Paari kilomeetri pärast läks tasasemaks, aga siiskit ikka ülesse ja ülesse. Kokku tuli 7km ülesmaäge ja 3km allamäge. Alla tulemine oli päris järsk. Kes valdab inglise keelt, saab täpsemalt lugeda selle kohta siit (lk4). Ülesse jõudes enam muidugi nii soe polnud, seal oli kõva tuul, aga vaade selle eest võrratu.
Sinna mäe otsa peame jõudma... aga tee ei lähe otse, vaid sellest pildist välja vasakule keereldes ümber mägede.

05 aprill 2010 Vives ja Vahemeri

Esimene öö mööda saadetud. Hommikul tegime väikse jalutuskäigu küla lähedal maastikul. Hämmastavalt kaunis on siin... ja nii soe, et lühikese T-särgi väel võib lausa olla. Kummaline on olla, kuna alles paar päeva tagasi käisin Tallinnas veel ringi mütsi, jope ja talvesaabastega. Siin aga kasvab korralik roheline rohi juba ning puud hakkavad ka lehte minema. Mina iseloomustaks siinset kliimat hetkel umbes mai keskpaigaga Eestis. Kirsipuud õitsevad siin ning kohalik taim nimega mimosa... lõhnab jube hästi ning kollased õied on nii pehmed nagu udusuled. Lõuna ajal käisime Vahemere ääres soojal liival peesitamas. Eriti soe veel polnud. Pikali olles sai küll päikest võtta, aga püsti ei tasunud tõusta, kuna päris tuuline oli. Ka varbad sai Vahemerre kastetud... prrrr... jäine vesi veel.

BARCELONA

Kuidagimoodi leidsin väljapääsu sellest suurest lennujaamast. Vastas oli meeletu rahvamass, kõigil käes plakatid inimeste nimedega. Kurb oli valmistade neile pettumumust, kuna ma ei olnud see, keda nemad ootasid. Leidsin ka tee autoni... ja minek. Mõtlesime, et tiirutame väheke ka Barcelonas ringi. Siin on kõik nii teistmoodi... ja siin on palmid, mida olen ammu unistanud näha ja katsuda. Esialgu piirdume ainult vaatamisega auto aknast. Tegin ka videot sealset liiklusest ja tänavates ja majadest. Ma arvan, et ma ei hakkagi seda kirjeldama vaid pane üles video esimiesel võimalusel.

TOUCHDOWN TO BARCELONA

Kõrvataha panemiseks Barcelonasse lendajatele - tuleb istuda vasakpoolses reas akna all. Võrratud vaated. Enne maandumist tiirutas lennuk mitu tiiru Barcelona kohal. Kõige pealt laskus ta spiraalselt järjest madalamale (ja just vasakule poole tiirutas), mingi kolm ringi. Siis võttis suuna Atlandi poole ja 10 mintsa sai otse sõidetud linna ja mägede kohal. Peale seda jälle suund vasakule ja jõudsime Vahemere kohale. Lennates piki rannikut mere kohal avanesid ka oivalised vaated rannajoonele ja mitmetele jahisadamatele. Päris pikalt lendas niimoodi, siis jälle pööre vasakule ja maismaa kohale, ka seal tegi ta veel paar tiirukest linna kohal kuni lõpuks hakkas päris maandumine... ja kohal. Ma olen Barcelonas. Lennukist väljudes üritasin leida suuna parkla pool, kus mind ootas auto, mis viiks mind siis Lõuna-Prantsusmaalt väikesesse külakesse nimega Vives.


COPENHAGEN-BARCELONA lend 2h50min

Heh... nii võib ju lendamine täitsa meeldima hakata. Kui esimene kord oli see kiirendus kõhedust tekitav, siis teine kord juba ma täiega nautisin seda kiirendust. Mulle on tegelt alati suured kiirused meeldinud. Kastrupis sai ikka seda nautida ka, sest kiirendus oli tunduvamalt pikem, aga eks lennuk ka suurem. Brozüürist lugesin, et Ciber Airline (ahjaa, Estist lahkusin Estonian Airi lennukiga Boeing 737-...) Boeing 737-700 lendab kõrgusel 6230 km ning kiirusel  853km/h... Kahjuks ei suuda aru saada tehnilisest jutust, mis kõlaritest tuleb, kuna siin ei tule ühtegi piuksu inglise keeles... ja kui ka tuleb, siis nii vaikselt, et mitte midagi aru ei saa. Safety varustuse tutvustus oli ka kõik, ma oletan, et taani keeles.
...Kastrupis sain oma arvuti ilusti täis laadida ja telefonile andsin ka vähe voolu. Parim nali oli see, et kodust tulin ilma telefonilaadijata ära. Õnneks tuli see mul meelde mu venna juures, kelle kätte ma viisin oma armsa auto hoiule. Õnneks tal oli laenata mulle ka laadijat. Murelikuks tegi  see, et mul on Nokia uuem mudel, millel on peenikese otsaga laadija ning pole kindel, et sinna kuha mu sihtmärk on, et nendel sellist laadijat oleks. Igaksjuhuks ikka peab endal kaasas olema.
...40 minutit oleme me siis õhus olnud. All on ikka pilvine, korra alguses oli mingeid saari näha, mis omavahel sildadega ühendatud. Huvitav, kas siin lennukis on kõik söögid-joogid tasulised. Sel juhul... no thank you... mingi väikse veepudeli eest 3 EURi välja käia pole sugugi meeldiv. Hea oli, et Urvet jälle kuulda võtsin ning toppisin omale kotti natuke shokolaadi. Kasutades hetkel ära minu kaasreisia lahkumist oma kohalt, tormasin ma kiiresti oma koti kallale, et päästa oma nälgiv kõht. Mu kaasreisija tuli ka tagasi ning otsustas mulle mõrvakatset teha :P Napilt puudus, et ma oleksin pihta saanud Eviani pudeli korgiga, mis lendas pudeli pealt ära samal kiiruselt nagu shampuse pudelite korgitki ja see kork lendas napilt mu ninast mööda ning põrkas vastu akent.
Ma olen nüüd kella 12 saadik põhimõtteliselt isunud kogu aeg... my ass is falling a sleep... ma arvan, et me võiksime umbes juba Hispaania kohal olla. Poolteist tundi oleme juba lennanud ka. Taevas all hakkab ka selginema. Uuuhhhh... küll me oleme ikka kõrgel. Olen näinud juba kahte lennukit meist all pool lendamas.
Mingi jõgi... peaks pärast välja uurima, mis jõgi on. Päris lai ja selle kaldal suured tossavad tehase korstnad. see tundub päris lai jõgi olevat, kindlast kaardil olemas.Värvid allpool on tunduvalt rohelisemaks muutunud, kui ennem oli ikka valdavalt pruun. tunni aja pärast peaks touchdown olema. Nii tore kui ka on lennata, aga... aga... ma peaks minema jalutama vahekäigus edasi-tagasi... ei tea kuidas sellesse suhtutaks... Mägimaastik... vauu...lumine mägimaastik. Kas need võiksid olla Püreneed??? Kus ma küll geograafiatunnis olin? Üle poole tunni veel kannatada, valu seljas hakkab juba täitsa talumatuks muutuma. Ma näen Vahemerd :D
Vau, kui suur see on :O ... ja varsti hakkab maandumine. Siis ootab mind veel ees 180 km autoga sõitu.


TALLINN-COPENHAGEN lend

lühike ja äkiline kiirendus ja ...ja õhkutõus...Tallinn kadus mõne sekundiga... meie ümber oli ainul paks valge udu... ma ei kujutanud ettegi, et lennuk tõuseb nii järsu nurga all õhku. vinge. siis jõudsime kahe pilvede vahelisele alale, tõusmine jätkus veel järgmistestki pilvedest kõrgemale sinise taeva ja päikese alla. Ja nüüd me siis olemegi 10 700 km kõrgusel ja liigume 750km/h. päike on nii ere, et pidid akendele katted ette tõmbama, et näha arvuti ekraani ja kirjutada oma esmaseid muljeid kuniks veel need meeles, sest varsti tulevad uued ja vb veel huvitavamad ju peale. Natuke  peale kella kahte hakati serveerima tasuta snäcke ja jooke. Mina sain endale peekonirulli (isegi soe oli) ja juurde küsin vett. Teed ei taha, kuna siin on kohutavalt soe. Istun õhukese suvesärgi väel. Küll ma olin nutikas, et panin kodus kõige õhema särgi selga. Ja veel aknast tuleb ka sooja sisse. nüüd kui katted ees on asi talutavam. Aura spring vesi... ilma mullideta, see mulle meeldib. Tasemel värk ikka. 14.27 avasin aknakatte... ooo ... mingi maa on meie all...rannajoonega... tundub et lumi on pea kõik sulanud. väiksed rühkpilved on ka meie all. Kadus maa ja ka ühtlasi tuli tagasi pilvemass. See oli nagu minu jaoks tellitud, et sel ajal kui on maismaad näha, kaovad ka pilved. panin kella copenhaagein ajavööndisse... nüüd on kell 13.52 ja co-pilot teavitas, et 20 minuti pärast maandume kopenhaageni lennuväljal Kastrup. Lennujaamas tuleb ka oma telefon õigesse aega sättida, et ikka jõuaksin järgmise lennu peale, mis viib mind Barcelonasse. Päikseprille oleks vaja, et saaks välja vaadata, aga minu prillida kadusid talvel kusagile Rebala metsadesse ära, kui käisin Bisoniga lumes kappamas. Maandumine Kopenhaagenis. Internet kahjuks tasuline, nii, et panen kirja oma lennukis olemise muljed, mida sel ajal kirjutasin. Näeme hiljem uuesti...


P.S. Kommentaariumi ma siin avada ma arvan et ei saa. Kui ma paikseks jään seal Prantsusmaal, siis uurin täpsemalt olukorda. Seniks aga hoidke kommentaarid oma teada või saatke mulle maili peale :P Kirjavigade pärast ei vabanda, kuna tähtis on emotsioon, mitte niivõrd õigekiri :P

COPENHAGEN
maandumine oli pikk. Lennuväli päris mere ääres, nii et lendasime juba mere kohal üsna madalalt. Maismaal oli näha tillukesi maju ja autosid varamas miniteede peal. Minihobused kappamas koplites ning teises kohas mini-inimesed minihobuste seljas takistusi ületamas. Maandumise jooksul suutsin näha vähemalt kolme hobuste elupaika.Lõpuks kui meid lennukist välja lasti, siis esimeselt tabloolt proovisin leida üles oma jätkulendu Barcelonasse. Leidsingi... aga... väljumise väravat polnud kirjas... veel. Lonkisin siis teiste reisiate sabas edasi lootuses, et äkki mõnel teisel tablool on kirjas. Ei olnud järgmisel, ega ka ülejärgmisel. Minu Boarding Passil oli kirjas terminal 2. Mõtlasin siis, et kui näiteks terminal 1 on A, siis terminal 2 peaks olema B. Lonkisin edasi siis terminal B poole nii nagu tablood näitasid. 15 minutit hiljem jõudsingi teise lennujaama otsa, ainult selleks, et siis lõpuks sealt tabloolt teada saada, et minu lend väljub Gate A17... no olgu siis... suunamuutus ja samat teed tagasi. Lõpuks leidsin üles. Aga kuna olin lennukis oma arvuti akut kulutanud, siis tahtsin tead laadida, aga seal läheduses polnud ühtegi auku, kuhu saba toppida. Lõpuks leidsin ka augu... ja siin ma siis nüüd istun. Huvitav tähelepanek veel see, et jätkulennuga ei ole turvakontrolli enam. Mulle tundub, et ma olen juba selles turvaalas sees. Värava juures on ainult isiku-ja piletikontroll.
16.30 kohaliku aja järgi stardib minu lend ja kestab u. 2h ja 50min.

MINU PUHKUS PRANTSUSMAAL algab 04.04.2010

Puhkusereisi eesmärk: Lõõgastuda Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres ja soojendada oma vanu külmunud konte üles pärast pikka ja karmi talve.

Reisimine lennukiga Tallinn-Kopenhaagen-Barcelona, autoga Barcelona-Vives

TALLINNA LENNUJAAM:
Esimest korda lendama.... küsimusi kui palju... uurimist kui palju... Abiks oli palju ka äsja avatud Urve blogi oma reisidest. Tänud selle eest... Nüüd siis sai see kaua oodatud aeg kätte. Pilet olemas juba kuu aega. Check-in sai tehtud neti teel. Väga mugav lahendus. Lennujaama tulles ei pea minema enam check-in lauda vaid võib kohe suunduda turvakontrolli väravatesse (juhul kui pole äraantavat pagasit). Turvakontrolli oli põhjalik. Tundub, et ma olin kahtlane isik, kuna ei teadnud mida teha või kuidas olla ja selle pärast tehti mulle täielik läbiotsimine. Minu ees olevad inimesed said lihtsamini läbi. Aga peale läbiotsimist lasti mul ikka minna. Isegi deodorandipudel lasti läbi. Teadlikult pakkisin selle ennem muidugi korduvsuletavasse kilekotti, mille ostsin lennujaama R-kioskist. Nüüd siis istun värav nr.2 juures ja ootan pardale minekut. Narkokoera nägin ka... vahva musta-valgekirju spanjel. Kohtumiseni Kopenhaagenis, kus on ümberistumine. Kahe lennu vaheline aeg 2h ja 15min.