Üks pilt on väärt tuhandet sõna, aga vahest üks laul ütleb seda paremini...

A picture is worth a thousand words, but sometimes a song says it best...

Thursday, June 28, 2012

Chenonceau loss

Chenonceau on nn Daamide loss, kuna tema omanikeks on olnud 6 (vähem või rohkem) tuntud naist: Diane de Poitiers, Catherine de Médicis, Louise de Lorraine, Louise Dupin, Marguerite Pelouze ja Simone Menier. Ehitatud 16. sajandil ja erilisust lisab üle Cher jõe ehitatud galerii. Tubades on meeldejääv Louise de Lorraine magamistuba, mis pärast tema abikaasa mõrvamist värvitud leina märgiks mustaks.










Kuula lossi ajalugu siit 

Sunday, June 10, 2012

Oh, what a day !

Täna oli meil väga eriliselt tobe päev. Nii tobe, et vajab koh kirjutamist, enne kui emotsioonid meelest ära lähevad. Well, hommik algas nagu tavaliselt ja rahulikult. Olin täna üksinda tallis tegutsemas alguses. Hiljem tuli Stephen ehk peremees appi bokse puhastama, kuigi mul oli enamus tehtud juba selleks ajaks. Mõte oli selles, et saakisme kõik tehtud varakult, et me saaksime minna Saumuri rakendispordi võistlust vaatama. Angie ehk veterinaari poole pealt pidime veel ootama, millal saabuks külmutatud sperma ühe poni jaoks, et saaks ta ära seemendada. So far so good. Sperma saabus õigeaegselt, Tallis oli kõik kontrolli all ja off we go... Siit algas tasapisi meiel lahedam päeva osa. Nagu ma eile kirjutasin, siis pidi täna meile saabuma uus neiu siia abiliseks (kes hakkab elama lemmikloomana minu kõrval toas). Stephen lahkelt lubas, et ta võib Braianna Toursi lennujaamast peale korjata, et Janet saaks ka võistluesi vaatama tulla. Nii armas temast, onju? Aga tema lahkus läks talle kalliks maksma... Kella kolme ajal saime sõnumi Stephenilt, et ta on politsei poolt kinni peetud ning need võtsid talt load ära kiiruse ületamise eest. Loomulikult toimus see enne kui ta lennujaama oleks jõudnud, 1 km vahetult enne lennujaama peeti ta kinni ja küsiti kas ta räägib prantsuse keelt. Loomulikult Stephen, tahtes neile asja raskemaks teha, vastas et ei oska. Selle peale kamandati ta jaoskonda, mis asus 10 km eemal sama teed mööda kust ta just oli tulnud. Veel üritas Stephen neile 4 korda seletada ühte väikest probleemi, miks ta kiirustas, et lennujaamas on tüdruk, kes ei oska pr keelt, ei ole varem olnud prantsusmaal, tüdruk ei tunne Stephenit ega kedagi jne jne, alles pärast korralikku kordamist, et ta on seal üksinda ja nüüd on ta ohus, helistas politsei lennujaama.... Lühidalt lõppes lugu sellega, et Stephen pidi jätma oma auto (tegelt Janeti auto) jaoskonda. Õnneks olid politsei-onud nii lahked, et viisid ta ära lennujaama, kus ta siis kohtus Braiannaga, kes oli seal oodanud juba üle tunni aja, teadmata kas üldse talle järele tullakse... Meie ka mõnuga nautisime oma päeva võistlustel, mis oli tõeliselt lahe. Tegin ka mõned videoklipid. Nendega läheb veidi aega, millal ülesse saan panna. Seega veidi kannatust. Samuti näib olevat Prantsusmaal väga populaarne eeslitega vankrisõidu teenuse pakkumine. Nägime nii ühe kui kahe eesli rakendeid. Vähemalt ühel paaril nägin ka raudu all, mis oli väga kummaline vaadata. Aga need kõrvad... olid lihtsalt võrratud.... Niisiis, meil küll tore päev raja ääres, aga Stephen ja Braianna ikka veel Toursis. Ja hobused kodus toimetamata, sest Stepehen pidi seda tegema kui tagasi tuleb, aga... njahh. Seega lahkusime mingi enne lõppu ning seadsime autonina Toursi suunas, mis jäi kergelt meie koduteelt kõrvale. Pärast taasühinemist, kui olime oma seiklejad leidnud vanalinnast kohvikust, sõime jäätist ning asusime koduteele. Vahepela korjasime ka Janeti auto üles ning Janet ja Stephen läksid sellega sõitu. Mina, Angie, Braianna ning Dylan teise autoga järgi. Mingi moment kiirteel piletiautomaadi juures kaotasime Janeti silmist ja juhtus see, mis pidi veel selle vahva päeva lõpuks juhutma... Loomulikult me eksisime ära, kuna me olime oma GPS-i välja lülitanud, sest sõitsime ju Janeti järelgi. Seega jõudsime me 20 minutit hiljem talli ;) Hobused olid juba sees. Mul jäi üle ainult nende söötmine. Otsustasin veel vaadata, kuidas Angie ja Janet üritasid ühelt märalt embrüod kätte saada (tehnoloogist ei räägi, kuna ei saanud eriti aru), et teha embrüo siirdamist. Kahjuks see ei õnnestunud. Tallist lahkusime veidi enne kella 23-e 
Koju jõudes söötsin oma lemmiklooma ka ära ning panin magama. Homme lasen ta seitsme ajal jälle toast välja ;)
Pilte-videoid tänasest päevast oodake veidi aja pärast...

Vabandan kirjavigade pärast, kuna aeg hiline, olen unine ja ei viitsi teksti üle lugeda...

Saturday, June 9, 2012

22. mai 2012

Alustasin Tiffaniga ratsutamist maastikul.

Esimene kuu

üks väike lossike, kui me Saumuris cross-country´lt
tagasi sõitsime ja linnas ära eksisime;)
Niisiis on selja taha jäetud mu esimene kuu siin Prantsusmaal. Olen kenasti sisse elanud ja usun, et järgnevad kuud on lihtsamad, kuna ma ei pea õppima kõige elementaarsemaid asju, mida mul vaja teha ja mis ja kus miski asub. Rõõm oli ka täna kuulda perenaise suust minu esimese kuu kohta - "You did good", lihtne aga tegi hea tunde. Seega olen üli-üli-üli rahul oma hetke eluga ning õnnega koos, et ma just selle koha valisin. Olen ringi sõitnud siin ja seal. Ümbruskond on kaunis ja hingemattev kogu oma pika ajalooga, vanade majade ja kitsaste teedega. Samuti on väga võimsad siin lossid ja kindlused, mida vaadata, kogeda ja kus tunnetada nii kuulsate kuningate, ülikute, rahvuskangelaste kui ka õnnetu lihtrahva kannatusi läbi ajaloo. Kahjuks pole aega saanud rohkem losse külastada peale selle esimese korra Loches´is. Aga arvan, et mul on siin aega küll seda veel teha. Samuti pole aega olnud oma väikseid videoklippe vaadata, et kas need kõlbavad ka teile näitamiseks.

Homsest saan omale lemmiklooma ehk majakaaslase, kes hakkab elama kõrval toas. Kavatsen lasta ta lahti sealt igal hommikul kella poole kaheksa ajal ning peale tööpäeva uuesti kinni panna ;) nii umbes 5-6 vahel õhtul. Võib-olla lasen ta õhtul ka korra jalutama kella 9 ajal kui on vaja tallis hobused üle vaadata ;) ;) ;) Korra päevas saab süüa ka, lõunasööki.

Alanud on minu uue elu teine kuu. Vaatame, mis sellest saab ning üritan ka teid, mu armas fännklubi ;), kursis hoida.

So, stay tuned...

Friday, June 1, 2012

Elust siin üldiselt

Esprit
Üldiselt hakkavad asjad mul siin paika loksuma. Olen selgeks saanud oluliste hobuste nimed ja kohad ja rollid. Samuti tean nüüd mida minult oodatakse ja mida tegema pean. Tiffanyga oleme ka juba ammu ratsutamas maastikul. Põhiliselt sammu, et üles töötada lihaseid. Samuti olen ratsutamas pea igapäevaselt ühe 3-aastase märaga, kelle nimi on Petite Pois, mis tähendab tõlkes väike hernes;). Vahepeal sõitsin ka ühe eriti suure trakeeniga (Esprit), aga me ei leidnud eriti ühist keelt ehk ta oli päris ebaviisakas minu vastu ja ma andsin ta Beckyle üle koolitamiseks uuesti :P kuna tema tunneb Eprit paremini.
Eile tuli peremees Stephen tagasi Inglismaalt ja tõi kaasa terve uue kompleki värkimise ja rautuse vahendeid. Juba eelnevalt nad üritasid mind moosida, et äkki ma hakkaks nende noortel hobustel kapju värkima. Aga kuna olemasolev varustus oli vana ja kehva, siis ma ei võtnud sellega vedu. Nüüd uus varustus ja enam pole mul millegi taha pugeda. Kohe esimese tööna tuleks ära teha varssadega märade kabjad (neid on 2 meil) ning siis aastaste sälgude omad. Nii lahe ;)
Vaade kontori ukselt platsile ja maastikule
Mida veel siis põnevat? Väheke olen saanud ringi sõita autoga, mis on vabalt kasutada ja isegi kütust ei pea ise ostma. Ümbritsev maastik pole küll nii võimas kui Lõuna-Prantsusmaal (kuna mulle meeldivad mäestikud), aga ilus on siin sellegi poolest. Ma ei tea kas ma juba mainisin, et tegu on kuppelmaastikuga, seega mitte päris lauskmaastik, mis mulle üldse ei meeldiks.

Niisiis... eluke hakkab oma rutiini võtma, aga ei saa ütelda et see igav oleks ja siin on omad hüved juures. Näiteks homme, kui tegelt peaks olema selline vähemalt 4-5tunnine tööpäev, siis peale hommikust hobuste söötmist ja nende väljaviskamist koplitesse, lähme vaatama rahvusvahelist takistussõidu võistlust, mis asub siit 1,5 tunni autosõidu kaugusel. Järgmisel laupäeval jällegi lähme vaatama rakendispordi võistlust. Ma leian, et see on hea asi, et hoolitsetakse ka vaimse tervise eest. Mitte ei pea päevad läbi tallis istuma ja sitta rookima ( mida mina iskilikult nagunii nii palju ei tee, kuna mul on ka paar hobust sõita). Tegelt mina nagu rohkem hoolitsengi selle eest, et Beckyle saaksid hobused valmis pandud ja lahti riietatud ning et ise jõuaksin hommikupoole oma sõidud ära teha. Õnneks on hetkel meil paar inimest keda kasutada nendeks lihtsamateks töödeks nagu bokside puhastamine ja samuti ka veti abistamine märade kontrollimisel või seemendamisel.

Sinatra
Nii ma siis siin tasapisi elutsen. Hetkel õnneks elan majas üksi, aga juba kaks kuud ootavad nad siia veel ühte abilist, kes jätkuvalt lükkab oma tulemist edasi. Kahjuks tuleb ta minu majja elama, kõrvaltuppa, seega mina olen hetkel õnnelik et ta välja pole ilmunud. Kuigi abikäsi oleks juurde vaja, eriti kuna Fran, meie Argentiina noormees, on nädala pärast lahkumas, kuna ta viisa saab otsa :(

Tutvustan veel ühte elanikku... Nagu ikka tallides kombeks, siis ka meil on siin 2 kassi. Pildil olev kass on Sinatra ja ma pole varem nii lahedate silmadega kassi näinud. Lahe kuju on ta ise ka. Teine kass on emane ja tal on ka kusagile pojad peidetud.

Mida muud siis ikka, kui et... jälleägemiseni...

Ilmastiku ja kliima ülevaade

Bassein kus saame ujumas käia, 10 mintsa autosõidu kaugusel
Päevad on siin möödunud mõnusas kuumuses. Ei saa ise ka aru, kuidas ma suudan seda kuuma nautida? ... Olin ju eelmisel aastal laibastunud olekus, kui temperatuur päeval tõusis +27 kraadini. Nüüd on siin suht igapäevane nähtus selline soojus ja rohkemgi veel. Hommikul kl 9 on 20 kraadi sooja ning õhtul kl 10 ka ikka veel nii soe. Päeval kõigub sinna +30 peale. Paar päeva on nüüd veidi jahedam olnud, aga mitte külm. Veidi saime sooja suvevihma ka. Ma arvan, et suur vahe on kas niiske kliima +30 või kuiva kliima +30... ja sellest, et siin tõesti kuiv kliima on, annab märku sääskede puudumine. Olen kohanud ainult paari sääske siin. Teine näitaja kuivast kliimast on minu liigesevalude vähenemine. Ei saa öelda, et täitsa ära on kadunud, aga kõvasti vähemaks ehk pea olematuks on jäänud. Suuremad valud on vihmastel päevadel ainult, aga ka mitte nii palju kui Eestis olles. See oli ka üks põhjus, miks ma põgenesin sealt.

Wednesday, May 23, 2012

Tänane lõunasöök - raklett

Otsustasin selle toidu auks pühendada postituse. See toit on seda väärt. See pidi olema Šveitsi delikatess. Väga populaarne ka Prantsusmaal. Tegu rohkem seltskonna üritusega kui söömisega (kuigi kõhu sai nii täis, et siiamaani ,6 tundi hiljem,ei taha midagi süüa).
Kuigi algselt tehti rakletti kaminatulel, kohtab tänapäeval enamasti portsjonpannikestega aparaate. Juust lõigatakse viiludeks või kuubikuteks ning lükatakse aparaadi alla sulama. Kui juust on sulanud, kaabitakse see kiiresti puulabidakesega keedetud kartulile. Kartuli asemel võib süüa rooga näiteks leiva või saiaga. Lisandiks pakutakse eri sorti sinke ja vorste, delikatesskurke ning kastmeid. Rakleti õnnestumises on kõige tähtsam juust – et see hästi sulaks, peab juust olema suure rasvasisaldusega ning selleks on neil poes saadaval spetsiaalne rakletti juust.
Selleks et saada tõelist maitseelamust, siis tuleb järgida mõningaid reegleid. Näiteks juustu ei või ilma kartulita süüa, vaid alati tuleb võtta tükike kartulit, siis juustu ja selle kõrvale võib hammustada suitsusinki, marineeritud sibulat või -kurki või lihtsalt salatit (see oli meie tänane valik).